Uudiste arhiiv

Meenutades Sulev Nõmmikut ( 09 juuni 2012 Reigi pastoraadis)

12.06.2012

Nõmmikult küsiti: “ Kas teile meeldib, kui kogu rahvas tunneb teid?”
Nõmmik vastas: “ Kui see tõepoolest nii oleks, mis jääks mul siis muud üle, kui südames soovida, et ta mind niipea ei unustaks.”

 

Ja inimesi, kes teda ei ole unustanud on tõesti palju.  Reigi pastoraadi saal oli sel suvesombusel pärastlõunal rahvast täis. Meenutamas ühiselt meest keda mäletatakse eelkõige kui naljameest, kuid kes oli lisaks tantsija, näitleja, lavastaja , re˛issöör,  sama hästi võinuks olla ka kirjanik , kuid eelkõige oli ta üks suure ja hea südamega inimene meie hulgast.

 

Sulev Nõmmik sündis 11. jaanuar 1931 Tallinnas, suri  28. juuli 1992 Kuressaares. See kuidas ta ikka täpselt juurtelt hiidlane on, oli  ürituse ajaks huviliste jaoks sugupuuna kõigile tutvumiseks üles joonistatud.

1959. aastal lõpetas ta Tallinna Koreograafiakooli ja Tallinna Kultuurharidusala Kooli. 1947–1951 ja 1954–1962 oli Estonia teatri balletitantsija.  Õppis aastatel 1960–1964 lavastamist Leningradi Teatri-, Muusika- ja Kinematograafiainstituudis. 1962. aastal sai Estonia teatris näitejuhi assistendiks, aastatel 1962–1992 töötas  näitlejana, näitejuhina ja lavastajana. Nii oli S. Nõmmik “Estoniaga” seotud oma surmani.

Selle aja jooksul jõudsid lavale mitmed publiku südamed võitnud ja aastakümneid repertuaaris püsinud operetid ning muusikalid: Oidi „Muhulaste imelikud juhtumised“ (1962), Raudmäe „Kiri nõudmiseni“ (1965), Valgre ja Raudmäe „Muinaslugu muusikas“ (1967), Vinteri ja Raudmäe „Pipi Pikksukk“ (1969), Leigh’I  „Mees La Manchast (1971), Straussi „Nahkhiir“ (1973), Vinteri „Suvitajad“ (1977),Lehar’i «Krahv Luxemburg». jpt.

Neeme Kuningas on öelnud, et :„Sulev Nõmmikuga seostuvad mõlemad teatrimaskid, naerev ja tõsine. Teda kiputakse pidama vaid veidrikust naerutajaks, mahlaka ja rahvapärase ütlemisega koomikuks, kuid lähedastel teatrikolleegidel oli privileeg märgata ka tema võimet ja oskust uurida inimest süvitsi.”

Oma kogemusi, meenutusi jagasid kokkutulnutega Arne Mikk ja Ines Aru. Ilus ja valus oli natuke, neid kuulates.

Sulev Nõmmik on kultusfilmide "Mehed ei nuta" (1968), "Noor pensionär" (1972) ja "Siin me oleme!" (1979)  re˛issöör ning koos Enn Vetemaaga sai kirjutatud ka nende filmide stsenaariumid.

Tähelepanuväärne on, et Eesti filmi 100 sünnipäeva puhul sajandi parima Eesti filmi valimisel jõudis Sulev Nõmmiku komöödiaid esiviisikusse koguni kaks : kolmanda koha sai 18 % häälest kogunud " "Siin me oleme!",  neljandale kohale tuli " Mehed ei nuta  (7%),

Sajandi filmiauhindade jagamisel  Sajandi filmipaarina olid viie nominendi hulgas Sulev Nõmmik ja Ervin Abel (eri filmides). Samuti jõudis Sajandi filmikillu nominentide hulka filmist “Siin me oleme” lause «Ütle talle, et me oleme Tallinnast. Ütle talle, et me maksame.» ning Sajandi filmilaulu nominentide hulka samast filmist laul  «Majakene mere ääres» (Ülo Vinter / Enn Vetemaa).

 

Õnneks märgati tema tegemisi ka Sulev Nõmmiku eluajal. Autasud, mis ta saanud;

1971.a  Varna rahvusvahelise festivali preemia filmi “Mehed ei nuta” eest.

1972. a ENSV Teatriühingu aastapreemia lavastuse “Mees La Manchast” eest; 1975 aastal ENSV Teatriühingu aastapreemia Bojaari osatäitmise eest lavastuses “Neiud ärevil”. 1976 nimetati ENSV teeneliseks kunstitegelaseks. 1988 sai Meie Matsi huumoripreemia.

 

ETVle on Nõmmik teinud palju muusikafilme, samuti olnud Uduvere Ärni lugude kõrvalt mitme raadiokuuldemängu lavastaja.

«Noh, head aega siis!» tavatses Ärni-Nõmmik oma sõnavõtu lõpetada. Tegelikult pole Uduvere Ärni  Sulev Nõmmiku loodud – algselt kirjutas Eesti Raadio põllumeestesaadetele tekste Tartumaa ajakirjanik Harry Abel . Peagi aga kujunes Ärnist Sulev Nõmmiku teine mina. «Kust king pigistas, sellest ta Ärnina rääkis,» meenutab abikaasa Aili. Nõmmik on maininud, et Ärnil lubati öelda palju sedagi, mida Sulev Nõmmik ei saanud endale lubada.

Kaljo Jaagura:”Tüüp pidi olema selline õli-, mulla- ja naftasegune, käreda häälega pealegi”. Kaljo Jaagura enese sümpaatia kaldus Nõmmiku poole, sest tal oli alati niisugune lahe olek, ta oskas traktoristi kombel nina luristada ja muudkui häält puhtaks köhatada.,  …… Sealtpeale saigi temast Uduvere vanamees, kelle elukoht pidi olema kusagil Pärnu ligidal. Nõmmiku sõnul rääkis Kärna-Ärni saksa -setu- hiiu segakeelt.

Kokkusaanud said videoarhiivmaterjalide vahendusel taas vaadata –kuulata Nõmmikut Kärna - Ärnina, näha teda tantsimas koos Ervin Abeli ja Vello Viisimaaga rahvaste tantse , kuulata Eesti raadio arhiivimaterjalide vahendusel Sulevi enda humoorikaid mälestusi  oma õpingutest, tööst teatris, balletist, estraadil esinemisest.

 

Erikülalisena astus üles Jaanus Kõrv, kes alguses rääkis ära loo, miks ja kuidas ta Sulev Nõmmikule mälestuseks lõi Küla- Karla tegelaskuju. Ning et asi ikka oleks nii kuis peab, siis Küla-. Karlagi jagas publikuga oma muljeid elust enesest. Mõnus huumor kõlas tema suust.

 

Ühiselt sai lahti seletatud ka S. Nõmmiku lemmik- võõrsõna: apoteoose. Vaadake Teiegi järgi, mis see ikka täpselt tähendab J.

Kokkusaamise nö ametliku osa  pastoraadis lõpetas Sulev Nõmmiku väga musikaalsete sugulaste kontsert. See oli väga- väga kaunis!

Alustasid eeskava Läku- Eedi (õige nimega Eduard Hõbessaar)  kaksikutest krapsakad, mitte just esimeses nooruses, kuid äärmiselt nooruslikud tütred Maimu Kallas ja Taimi Mark (sugulased on nad S. Nõmmikuga ema poolt) omaloomingulise lauluga “Kivised põllud”. Seejärel esitas Marleen Emilie laulu “Paradiis”, taas kord astusid lavale Maimu ja Taimi, seekord koos sugulaste kooriga, lauldes kaks laulu (Kolm kella”, “Lapsepõli”) , Kaupo Mark lasi kõlada omaloomingulisel laulul “Hiiumaa” ning viimase astusid üles veelkord Maimu ja Taimi koos kooriga , lauldes ühte Sulev Nõmmiku meelis- laulu “Jumal armastab sind”. Kõik esinejad saatsid muide end ise kitarril .

Sulev Nõmmik oli suurepärane näitleja, kuid sama hästi võinuks olla ka kirjanik. Tema kirja pandud mälestused „Minu elu tsunftis",  on esitatud vaimustavas eesti keeles ja tekstis. Tal oli silmatorkavalt hea tähelepanuvõime märgata enda ümber toimuvat.

Tema (elu-)lugu tutvustav Gerda Kordemetsa ja Anne Tuulingu raamat “Kui näeme , siis teretame!”, on väärtuslik allikas neile kes soovivad põhjalikumalt Sulevist teada saada.  Kes tahtis sai raamatuid ürituselt ka kaasa osta. 

Meenutusürituse lõpuks olid S: Nõmmiku sugulased ette valmistanud maitsvate suupistetega kohvilaua. Saalis oli võimalik vaadata suurelt ekraanilt Sulevi lühinalju ning  filmi “Mehed ei nuta” . Üleval oli Eesti Kultuurkapitali rahalise toetuse abil valminud fotonäitus Sulev Nõmmikust.  Fotonäitust saab kuni augusti lõpuni vaadata ka Kõrgessaare vallamaja fuajees.

Aitäh Teile kallid Maimu, Taimi, Sirje, Mart ja kõikidele abilistele ning S. Nõmmiku sugulastele, kes te aitasite üritust ette valmistada ja läbi viia!

Loodan, et meil on taas põhjust üheskoos midagi toredat ette võtta väärtustamaks Sulev Nõmmiku mälestust.

Katrin Sarapuu

Jutu kokkupanemisel kasutatud allikad: ülalnimetatatud kaks raamatut, internet.

Vaata ka pilte toimunust siit